Maaklerteenuste lepingu puhul on tegemist käsunduslepinguga ning neile kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Vastavalt VÕS § 620 täpsustab kinnisvaramaaklerite tegevusega seonduvat standard EVS-EN 15733:2010. Iga lepingu puhul on tegemist konkreetse kokkuleppega ja need võivad olla väga erinevad.
Üldiselt mõistetakse esinduslepingu all kokkulepet kinnisvaramaakleri ja kliendi vahel, kus viimane annab maaklerile õiguse esindada teda kinnisvara müümisel. Seejuures võib müümisega samal ajalt tegeleda nii omanik ise kui ka kõik teised kinnisvaramaaklerid, kellega omanik on kirjaliku kokkuleppe sõlminud. Maakleril on õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena müügilepingu sõlmimisest. Seejuures saab tasu vaid ostja leidnud maakler. Kui omanik leiab ostja ise, siis maakleritel õigust tasule ei teki.
Ainuesinduslepingu all mõistetakse kokkulepet, kus klient usaldab kinnisvara müügi ainult ühele kinnisvaramaaklerile. Sel juhul on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena müügilepingu sõlmimisest juhul, kui maakler on leidnud ostja. Tõsi, kui ostja on leidnud klient ise, siis maakleril alust tasule ei ole. Ainuesinduslepingus võib ka kokku leppida, et maakleril tekib õigus maakleritasule müügilepingu sõlmimisel igal juhul, ka siis, kui ostja on leidnud müüja iseseisvalt.
Nii et ainuesinduslepingu saab sõlmida mõlemal viisil: maakler ei saa mingit tasu, kui müüja leiab ise ostja, kui ka sellisena, et maakler saab igal juhul tasu, sõltumata sellest, kas ta leidis ostja või mitte. Kõik sõltub kokkuleppest. On võimalik, et kui müüja leiab ise ostja, siis hüvitatakse maaklerile ainult teatud kulud, mis on otseselt tõestatavad ja seotud näiteks reklaamiga. Leping tuleks sõlmida tähtajalisena. Ainuesindusleping on mõistlik sõlmida lühemaks tähtajaks kui esindusleping. Korteri puhul võiks lepingu tähtaeg olla mõni kuu, elamu puhul ei tohiks kokkuleppe tähtaeg olla üle aasta.
Allikas: Äripäev, Kinnisvara mai 2012
Jäta oma number - selgitame välja!
