Eesti inimese alatine unistus väiksest kohakesest kauni looduse rüpes hakkab kevade saabudes eriti tugevasti punguma, millele müügil olevate maamajade rohkus mõjub kui turgutav väetis. Vähesed annavad endale aru, et ihaldatud suvekodu on tegelikult klassikaline luksuskaup.
Kirjastaja ja kirjanikuna kuulsust kogunud endine korvpallur Jesper Parve usub, et ta elab paradiisis – ja ta tahab sellest loobuda.
Tema paradiis asub Hiiumaal Kõpu poolsaare otsas Kalana külas – mis on Eestimaal peaaegu kõige kaugem koht Venemaast, märgib ta –, kus ta istub selle nädala keskel oma kahekorruselise suvemaja ees, merekohin kostumas mändide vahelt kõrvu, ning järab naabrimehelt saadud kuivatatud särge.
Tegelikult elab Parve oma perega, abikaasa ja kolme lapsega mullu sügisel Viljandisse ostetud majas ning püüab Hiiumaal kuus aastat tagasi valminud kolme toaga majale ostjat leida. Eemalt vaadates koosneb see justkui kolmest konteinerist, aga lähemalt uurides tuleb välja, et on Tallinnas puidust käsitsi ehitatud, siis praamiga kahes osas kohale veetud ning saarel kokku pandud. Maja hind, tunnistab Parve, on megakallis, nii et tema endagi hammas ei hakkaks peale – 249 000 eurot. Sellepärast nii palju, põhjendab ta, et koht on paradiis.
Aga müüa on raske, avaldab Parve. Rohkem kui aastaga on kümmekond inimest huvi ilmutanud, kuid ostjat nende hulgas pole leidunud. Nii on tulnud ka algset hinda 295 000 eurot langetada. «Sul peab peas midagi viga olema, kui sa siia ostad,» ütleb Parve. «See on maailma ots.»
Ent kevade saabumisega sel nädalal tekib uus lootus. Nii kui päike tuleb välja ja muru värvub roheliseks, lähevad kinnisvaramüüjate ja -maaklerite telefonid punaseks. Ilusad ilmad on otsene kiirendi, mis lööb maamajade ja suvekodude turu aktiivseks, lausub LVM Kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing, kel kinnisvara vallas kogemust üle kolme kümnendi.
—
Ostjatele annab turul müüjaist tugevama positsiooni ka asjaolu, et maal on müüki tulnud üksjagu neid maju, mida linlased soetasid koroonakriisi ajal, kui pagesid piirangute eest ja inimeste keskelt looduse rüppe. Kuid nüüdseks on paljud aru saanud, et teistest eemal elada polegi nii tore nagu teistega koos, ning kõiki töid distantsilt teha siiski ei saa, räägib LVMi esindaja Saksing.
«Avaliku sektori töötajal kodukontorist teenust pakkuda ei ole ikka võimalik,» ütleb ta. «Kui tööandja nõuab, et pead kohal olema, siis Obinitsast koosolekul osaleda ei saa.» Liiati juhul, kui internet on katkendlik ja elekter samuti. Saksing resümeerib: elu koondub taas linna ehk loksub tavapärasesse rütmi tagasi.
—
Lõuna-Eestis on maamajade müüjate hulka tekkinud viimasel ajal ka märgatav arv soomlasi, märgib LVM Kinnisvara Tartu kontori juhataja Philip Saksing. Põhjusi võib tema sõnul olla mitmeid, alates sellest, et pooleteise kümnendiga on Eesti hinnatase jõudnud Soomele järele ja läinud mõnes asjas möödagi, ning lõpetades sellega, et nende viie tunniga, mis kulub laeva ja autoga Helsingist Haanjasse jõudmiseks, saab lennata Vantaast Hispaaniasse, kus ilm, erinevalt Eestist, on peaaegu alati ilus. «Nad [soomlased] tõmbavad joone Eesti elule alla,» sõnab Saksing.
Maamaju toovad sageli müüki ka puhtalt inimlikud tegurid, mida Jundas nimetab peredraamadeks: omanikud vananevad, surevad või lähevad lahku. Samuti pole harv, kui jaks ja isu pidada suvekodu, mis kunagi sai suurte unistustega ostetud, lõpeb lihtsalt otsa.
Kannatust on vaja
Tagatipuks on suvekodu mõiste viimasel ajal üksjagu muutunud, tõdeb Saksing. See ei ole enam pelgalt koht, kus suvepuhkuse ajal grillida ja päikest võtta. Nüüd lähevad suvekoduks soetatud kohad üha rohkem aastaringsesse kasutusse, on paigad, kus veeta pikki nädalalõppe ja pühasid ka muudel aastaaegadel. Saksing peab õigemaks nimetada suvekodusid pigem teiseks koduks, sest sealsed tingimused ja mugavused, laitmatust vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemist kiire netiühenduseni, ei erine peaaegu üldse neist, mis on moodsas linnaelamus.
Allikas: postimees.ee
Loe lisaks siit.
Jäta oma number - selgitame välja!
