Majaehitus: juhin ise või palkan firma?

Majaehituse juhtimisel ise ohjad haarates on võimalik säästa raha, ent arvestada tuleb suurema ajakulu ja riskidega.

Omad plussid ja miinused on nii ühe töövõtja kasutamisel kui erinevate töövõtjate kasutamisel eramute ehituses. Erinevate töövõtjate puhul on pluss see, et igaks tööks palgatakse oma ala spetsialistid, kes tõesti teavad, kuidas üht või teist asja paremini teha. Teisalt on mitmel alal Eestis vaid 2–3 firmat, kes pakuvad väga spetsiifilist asja ning seetõttu võib nende palkamine ka olla aeganõudvam ning kulukam, kirjutab 11. augustil ilmuv Äripäeva ajakiri Oma Maja.

“Spetsialistide töö on reeglina märksa kallim, kuna professionaalsus ikkagi maksab,” selgitab LVM Kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing. Profeld Ehituse juhatuse liige Mait Lillemäe leiab, et suurim pluss on eelkõige kokkuhoid peatöövõtja vahendustasult ehk kokkuvõttes ka soodsam hind, kui oma ajakulu arvestamata jätta. Peatöövõtja küsib tavaliselt 5–10% vahendustasu, vahel ka rohkem.

Arco Vara maade ja elamispindade maakler Aivar Kaljulaid aga leiab, et plusse erinevate töövõtjate puhul üldse polegi. Võib-olla ­ainult see, et kui tellija viitsib ja tal on aega, võib ta töid odavamalt saada.

Miinus erinevate töövõtjate puhul on tähtajad. Töö tellija peab oskama väga hästi töid planeerida ning projekti juhtida. Saksing toob näite, kus tööd on vaja võtta kolme nädala jooksul, kuid spetsialist vabaneb alles kolme kuu pärast. Lisaks on erinevaid firmasid kasutades ka töö protsess pikem ning endal tuleb rohkem vaeva näha, et asjad üksteise järel jookseksid. “Projektijuhtimine tuleks ikka oma igapäevasesse päevakavva sisse kirjutada,” rõhutab Saksing.

Lillemäe lisab, et teise töö kõrvalt võib küll leida aega projektijuhtimiseks, kuid kvaliteetselt seda teha kindlasti ei õnnestu. Kaljulaid lisab veel, et ka garantii on murettekitav. “Kui tuleb torumees metsast, keda keegi küll soovitas, siis teda hilisemate probleemide ilmnemisel tõenäoliselt enam üles ei leia,” selgitab Kaljulaid. Sellisel juhul jääb kogu vastutus tellija enda peale. Lisaks näitab Kaljulaiu kogemus ka seda, et erinevate töövõtjate puhul peab iga järgnev töövõtja eelmiste tööd ümber tegema, et etapid kokku sobiks. Kõik ümbertegemise kulud lähevad aga tellija taskust.

Erinevate töövõtjate puhul on miinuseks ka töövõtjate leidmine. Talvel on see lihtsam, kuid suvel väga keeruline. Samas leiab Lillemäe, et täna on võimalik töövõtjaid leida küll, kui töö vähegi atraktiivsem on. Kaljulaid soovitab, et alati võiks olla mitu varuvarianti. Kui üks ära langeb, saab graafikus püsimiseks teist kasutada.

Ühe töövõtja puhul on peamine pluss vastutus ja garantii. Ühe töövõtja puhul vastutab kõige eest üks firma ning annab ehitisele ka garantii. Erinevate firmade puhul on see keerulisem – kes siis ikkagi mille eest vastutab ja garantiisid annab. “Ise peab hakkama väga täpselt reastama, kust lähevad tööde piirid,” selgitab Saksing.

Miinuseks ühe töövõtja puhul on see, et kui töö käigus tuleb välja, et koostöö ei suju kas siis rahaliselt, tähtajaliselt või kvaliteedilt, on firmat poole pealt vahetada hirmus keeruline. “Lisaks, kui on tehtud ettemaksud, siis on põhjust ka peeglisse vaadata,” lisab Lillemäe. Ettemaksude puhul raha tagasi saada on närvesööv ning aeganõudev protsess.

Kui tuleb juurde lisatöid, mida lepingus pole ette nähtud, siis võivad need osutuda hirmkalliks. Saksing toob näite, kus lisatöö võib olla kuni kaks korda kallim sellest, mis on lepingus märgitud, isegi siis, kui tegemist on sama tööga, kuid lihtsalt suuremas mahus. Saksing soovitab alati lepingusse ära märkida tüki või mahu hinnad ning rõhutab, et just tänu lisatöödele võib ühe töövõtja puhul tulla ehitus kokkuvõttes ka märksa kallim. Samas leiab Kaljulaid, et tavatarbijale on ühe töövõtja kasutamine kokkuvõttes siiski soodsam ja kindlasti ka riskivabam kas või seetõttu, et töödele kehtib CAR-kindlustus kuni kaks aastat pärast ehituse lõppu.

Kaljulaid lisab, et kõige levinum probleem ehitamise puhul on siiski see, et aega kulub ehitamisele rohkem kui algselt kavandatud. Kui on erinevad töövõtjad, siis pole võimalik sanktsioone kellelegi kehtestada. Samuti võib venimine olla ka tellija süü, tema tegevuse või tegevusetuse tõttu. Ühe töövõtjaga aga saab paika panna sanktsioonid, millena enamasti peetakse kinni teatud protsent ehitusetapi või kogu ehituse maksumusest või nõutakse vastav summa ehitajalt tagasi.

Edu tagavad taustakontroll ja põhjalik eeltöö. Ühe töövõtja puhul soovitab Saksing ka teha põhjalik taustakontroll firmale, keda palgatakse. “Tasub mõelda, et kui sõbral on ehitusega tegelev firma ning see palgatakse, kuid hiljem selgub, et koostöö ei klapi, siis kuidas mõjutab see sõprussuhteid,” selgitab Saksing. Kaljulaid lisab, et ehitaja tausta kontrollimisel tuleb pigem kasuks inimlik lähenemine, mitte niivõrd arvuti taga istumine ja veebis surfamine. “Ülevalolevad maksuvõlad ja vahel aastatele venivad kohtuvaidlused ei ole nii määravad kui ehitaja töö kvaliteet ja lubadustest kinnipidamine,” selgitab ta. Ta soovitab alati võtta hinnapakkumisi erinevatelt firmadelt, mida otsuse langetamisel tuleks kindlasti arvesse võtta. Kaljulaid omakorda soovitab riski vähendamiseks nõuda ehitajalt ehituskoguriski kindlustust ehk CAR-kindlustust. Kui ehitamise ajal peaks midagi siiski juhtuma, hüvitab kindlustus õnnetusest tekkinud kahjud.

Samuti soovitab Saksing anda väga põhjaliku lähteülesande arhitektile. Kui on korralik alusdokument nii välis- kui ka sisetöödele, siis aitab see nii ehitajaid kui ka tellijat. “Seal on kõik peensusteni kirjas, kas või see, kui suur on plaat ning milline vuugivahe,” lausub Saksing. Lisaks, kui tellija pole ehitusspetsialist, soovitab ta võtta ka omanikujärelevalve. “Igal juhul on vaja kontrollida, ükskõik kes ja kuidas ehitab,” lisab Lillemäe. Kui ise järelevalvet teha, peab ehitusest ka natuke jagama.

Loe edasi aripaev.ee