Kinnisvaraturu murelapseks on vaieldamatult suured nõukaaegsed eramud, majapidamised ja ka ärihooned. LVM kinnisvara juhatuse liikme Ingmar Saksingu sõnul on need kõik on ehitatud ajal, mil nafta ei maksnud midagi. «Sooja need ei pea, planeering on pahatihti ebaratsionaalne, tehnovõrgud püsivad veel siiski koos.Lisaks toonased ehituslikud liialdused, suurte esikute ja magamistubadega 300-400 ruutmeetrised tuhaplokist eramud,» põhjendab Saksing. Omaette kõvaks pähkliks on ka ärihooned, mis on kas liiga kitsad, või hoopis vastupidi, mõttetult suurte üldruumide ja kehva mikrokliimaga. Selliste pidamine käib Saksingu meelest üle jõu ning ka renoveerimine läheb asendamisest oluliselt kallimaks. «Pahatihti ongi sellise objekti suurim väärtus vaid tema asukoht, nii mõnigi kord müüakse sellised sisuliselt vaid krundi väärtusega,» lisab Saksing.

Laojääk praktiliselt müüdud!

Kõige kiiremini napsatakse turult väikesed, madala ostuhinnaga tudengikorterid ning seda sõltumata aasta-ajast. Nende müügiperiood on praegu loetud tundidest kuni tööpäevani, sest tegevmaakleril on nimekiri potentsiaalsetest huvilistest juba olemas ja tehinguni jõutakse sageli enne, kui korter üldse kuulutusteportaalidesse jõuab.
Saksingu sõnul ostavad nii tudengid (või nende pere) ise, kui inimesed kes kavatsevad neid tudengitele välja üürida. «Nõudlus on küll suur, aga see ei tähenda, et siin oleks ruum suureks hinnatõusuks. Üks olulisim kriteerium ongi madal, 50-100 tuhande euro vahele jääv ostuhind, et ta jääks tavalise tudengi, pere või tavalise sääste investeeriva pere ostujõu piiresse,» sõnab Saksing ning lisab, et järjest olulisem on ka asjaolu, et korter oleks uus, kuni viieaastane.
«Kõik uued korterid rajatakse A-energiaklassiga, mis tähendab et isegi kümne aasta vanune korter on juba tehnoloogiliselt eelmine põlvkond,» selgitab Saksing.
Üpris tihe rebimine on ka väga heas korras ja hinnatud piirkonnas asuvate korterite või eramute nimel.

Allikas: Postimees