Kooliõpetajast kinnisvarahaiks! Urmo Aava abikaasa Henel suurest kannapöördest: isegi minu koolitaja ei uskunud minusse

LVM Kinnisvara 14. nov. 2023

Ralliässa Urmo Aava abikaasa Henel Aava tegi oma elus kannapöörde: jättis õpetajaameti ja sukeldus pea ees karmi kinnisvaraärisse. Paari aastaga töötas ta end LVM Kinnisvaras tippu, esinumbriks tehingute käibelt ning on sellena püsinud juba aastaid.

Henel Aava (45) on ehe näide sellest, et ka 40aastaselt saab töövaldkonda täiesti muuta ning alustada nullist – õpipoisina, kodus kasvamas kolm last. Henel alustas kinnisvaramaailmas kuus aastat tagasi ning töötas end kiiresti tõeliseks profiks. Enamgi veel, tänavu jaanuaris sündis tema perre neljas laps, pesamuna Trent – ka see tore sündmus ei võtnud tööhoogu maha ning Henel püsib endiselt käibe poolest tipus.

Ta tuleb intervjuule mugavates ja lihtsates riietes, ehteks mõned käepaelad. Heneli telefon annab endast pidevalt märku, ta viskab stoilise rahuga ekraanile pilgu peale, kus taustaks on armas pilt väikesest pojast, ja paneb telefoni eemale. Jah, nagu ta ise ütleb, ta võib jätta tagasihoidliku inimese mulje, ent piisab mõnekümnest minutist, et mõista – tegu on terase tegijaga.

Kuidas sinust sai kinnisvaramaakler?

Hariduselt olen pedagoog ja töötasin koolis õpetajana lausa üksteist aastat. Siis sündis mulle järjest kolm last kaheaastaste vahedega. Vanemad lapsed on praegu 9, 11 ja 13 aastat vanad, pisike laps alles üheksakuune. Kui veetsin seitse aastat kodus, teadsin – kooli ma enam tagasi ei lähe. Kui sul on kodus kolm last ja töö on seotud lastega, siis tekib soov valdkonda vahetada. Lisaks tundsin, et koolisüsteem ja minu mõtted laste kasvatamisest ja harimisest ei lähe kokku.

Maakleriks hakkasin täiesti juhuslikult. Kodus oli arutelu, mis valdkond võiks mulle sobida. Kuna mina olin just see, kes müüs peres autod kiiresti ja hea hinnaga maha, mõtlesin: müügitegevus sobib mulle.

Mida su abikaasa sellest arvas?

Eks tema ka ei osanud arvata, mis sellest välja tuleb, kuid hakkasime üheskoos selles suunas liikuma. Ta ütles: mine ja proovi! Urmo toetas mind ja mõtet, et ei pea terve elu ühte ja sama tööd tegema.

FOTO: JOOSEP NIIMEISTER | ERAKOGU

Miks valisid just LVM Kinnisvara?

Ka juhuslikult. Nägin reklaami, kus otsiti maaklereid, ja saatsin oma CV. Kusjuures mul oli väga kiire ja, ütlen ausalt, ma ei jõudnud koostada kuigi põhjalikku elulookirjeldust. Mäletan, et panin sinna kirja lause: pole olnud asju, mida ma ei ole suutnud maha müüa. Igal juhul vestlusele mind kutsuti ja tööle ma sain. Olen oma firma valikuga ülimalt rahul, meil on väga lahe kollektiiv.

Kui raske või kerge oli algus?

Alguses pool aastat käisin vaid koolitusel, sest tahtsin võtta aega perele ning saata lapsed sügisel ilusti kooli ja lasteaeda. Kui hakkasin tööle, nägin, et müügitöö õnnestub suhteliselt hästi ja kiiresti: kõik hakkas kohe toimima ja lumepall veerema.

Kuidas sa objekte ja kliente leidsid?

Alguses olid vaid külmad kõned (helistamine tundmatule kliendile, kes püüab ise portaali kaudu kinnisvara müüa – toim.). Tuttavaid, kes oleks pakkunud mulle kinnisvara müüa või üürida, praktiliselt polnud, üksikud. Väga paljud arvavad, et abikaasa tutvused on mulle tööd sisse toonud, aga tegelikult see nii ei olnud. Minu järjekindlus ja jonnakus viisid mind edasi.

Külmad kõned on iga maakleri õudusunenägu. Kuidas sa sundisid ennast neid tegema?

Tuli lihtsalt toru haarata. Pead inimesega leidma ühise keele, kontakti, muud võlu seal ei ole. Kindlat ja ühtset süsteemi, kuidas neid kõnesid teha ja mida rääkida, ei ole. Mina lihtsalt võtan telefoni ega mõtle ette. Ma ei ole kunagi stsenaariumi järgi helistanud, vaid kasutanud enda sisetunnet – suhtlus peab olema loomulik. Tuleb inimesega vestelda, uurida, miks ta müüb kinnisvara, kui kiire tal müügiga on jne. Keegi ei tea täpselt, mis on see võluvits – müügimaailmas ei ole kindlat reeglit.

Minuga samal ajal tulid LVMi tööle kaks noormeest, kellest kumbki pole jäänud firmasse, ja me kõik tegime külmasid kõnesid. Üks müüja pani kirja viis kohtumist ühe tunni sisse. Ka mina olin seal nimekirjas ja need samad kaks noormeest. Kui astusin tuppa, tundsin end vabalt ja viskasin enda üle nalja, muiates, mitmes mina siis olen. Nimelt kutsume sellist nii-öelda konkurssi kolleegidega trikoovooruks. Ilmselt minu vahetu olek ja mitte liiga ametlik lähenemine tagasidki mulle edu.

Kas sul on olnud murdumishetki?

Ei, murdunud pole ega kordagi mõelnud loobuda sellest tööst. Pead lihtsalt olema algusest peale meeletult järjekindel ja kogu aeg töötama selle kallal. Iga päev tuleb näha vaeva, et uut kinnisvara müüki saada. Ei tohi muutuda laiskloomaks.

Kas mõni keeruline olukord on sind pisarateni viinud?

Ei, sellist asja ei mäleta, et oleksin töö pärast patja nutnud. Vahel on mõni päev lihtsalt kehvem kui teine. Vahel tundub, et on vale kuu seis või kellaaeg ja inimesed on kuidagi turris. Siis tuleb telefon ära panna, kõnesid ei tasu vägisi teha. Helistamised tundmatutele inimestele pole mind pisarateni viinud, ent müügitöös tuleb ette keerulisi ja väga ootamatuid olukordi, isegi siis, kui oled oma töös väga põhjalik. See võib mõneks hetkeks jalad alt niita.

Heneli ja Urmo neli last. Vasakult Tristan, Aliise Arabella, Trevon ja pesamuna Trent, kes sündis tänavu jaanuaris. FOTO: KRISTIINA MÄNNIK | ERAKOGU

Kas kolleegid uskusid sinusse, toetasid sind?

Pigem arvati, et ma ei jää püsima, et lahkun varsti kinnisvaraärist. Isegi minu koolitaja ei uskunud minusse, ta ütles: ei ole mõtet käia siin aknast välja vaatamas. Kuid minu tahe edasi toimetada ja mitte ennast häirida lasta viisid kiire eduni.

Miks koolitaja nii teravalt ütles?

Mulle ei sobinud tema koolitustaktika, jõuline joon ei ole mulle omane.

Kas tema arvamus tegi haiget?

Eks ikka, kuid sain aru, et ka temal on firmapoolne surve peal, tuleb inimest testida ja mõista, kas ta sobib maakleriametisse või mitte. Kuna käisin tervelt pool aastat vaid koolitustel ja tööga polnud veel alustanud, olingi seal ebamäärane isik, kes kontoris ringi tuuseldas.

Millal tundsid, et sinust saab asja?

Üsna kiiresti. Hakkasin tegema kõnesid, kohtuma inimestega ning lumepall hakkas veerema. Sain hoo kiiresti sisse ja toppamiskohti ei olnudki. Esimene tehing oli maja müük, mis maksis ligi 300 000 eurot. See oli kaks kuud pärast seda, kui hakkasin igapäevaselt tööle.

Kui said esimest korda käibetabelis esinumbriks, siis mis tunne see oli?

Loomulikult oli see võrratu tunne – üks eesmärk saavutatud. Minu mäletamist mööda juhtus see pool aastat hiljem, kui hakkasin tööle. Käibe poolest parimat premeeriti kuldmehikesekujuga, mida sai oma laua peal kuu aega hoida.

Mis on sinu kõige suurem kuukäive olnud?

Ma ei kommenteeriks seda.

FOTO: JOOSEP NIIMEISTER | ERAKOGU

Oled käibetabeli esinumber olnud juba aastaid. Kas seoses sellega tunned endal suuremat survet?

Seda tööd ei tasu vägisi teha, müügitegevus ja tulemused ei ole suures osas kontrollitavad. Seda tööd ei saa teha vaid numbrite pärast, seda tööd tuleb armastada ja müügitulemused peavad tulema iseenesest. Kas ma tunnen survet? Ma ei tea, vist ei mõtle nii. Paljud arvasid, et langen liidrite topist välja, kui sünnib laps, kuid mul oli kindel plaan tööga jätkata. Alguses võib ju rääkida igasuguseid asju, aga olen suutnud enda plaani juurde jääda.

Mida on sulle öelnud pärast edu saavutamist need inimesed, kes ei uskunud sinusse?

Firmas on naljaga käibel jätkuvalt lause: “Ei ole mõtet käia siin aknast välja vaatamas.” Vahel kolleegid viskavad mulle seda nalja. Nad on tunnistanud, et alguses tundusin neile kontoris halli hiirekesena. Need, kes mind ei tunne, võivadki esmapilgul mõelda, et olen tagasihoidlik. Need, kes mind rohkem teavad, ütlesid: sina, Henel, saad kindlasti hakkama!

Kuidas su tööpäevad alguses välja nägid?

Algajana oli minu tööpäev selline: hommikul kontorisse koosolekule või koolitusele, pärast seda tegin kõnesid ja neile järgnesid õhtused objektide ülevaatamised. Lõpuks jõudsin koju õhtul 20- 21 vahel. Praegu on kõik tööpäevad väga erinevad.

Kellega olid lapsed?

Eks ikka issiga. Urmo tõi nad lastaiast ja koolist koju. Meil on omavahel vaikimisi kokkulepe: kui tema sõitis rallit, seadsin heas mõttes oma elu tema karjääri järgi, käisime koos võistlustel ja toimetasime tema eesmärgi nimel, nüüd, nagu Urmo ütleb, on minu aeg tegutseda. Tundub, et see toimib.

Kas töötad viis päeva järjest? Nädalavahetustel ka?

Töötan viis päeva intensiivselt ja võtan nädalavahetuse pere jaoks. Peab olema vaba aeg, kus sa ennast laed, muidu pikalt sellise tempoga vastu ei pea. Minu argipäevad on suhteliselt pikad, tavaliselt 12tunnised. Võtan aja maha alles nädalavahetusel, mis algab minu jaoks reede õhtul kella 17-18 ajal. Muidugi alati on ka erandeid, olukordi, kui on vaja ka nädalavahetusel töötada. Samas, endale tuleb konkreetsed piirid seada, muidu teedki tööd 24 tundi seitse päevas nädalas.

Kuidas sa ennast motiveerid?

Motiveeritud olen kogu aeg olnud, olen alati enda elus püüelnud kõrgemale ja kaugemale. Sean endale alati konkreetsed eesmärgid, soovid, kuhu tahan jõuda. Ma ei pane pikaajalisi eesmärke kirja, nagu seda paljud teevad. Märgin üles vaid kohtumised ja kellaajad. Lisaks teen märkmeid, mida tuleb päeva jooksul raudselt ära teha. Mul on pabermärkmik ja kui keegi seda vaatab, ei saa ta kindlasti aru, mis seal kirjas on. (Naerab.) Selle üle on ka minu kolleegid nalja visanud.

Mis on sinu eesmärgid?

Kui sa teed palju tööd, ei saa see otsa, toimub ringlussüsteem. Ma ei sunni ennast sellesse ringi, vaid liigun selle sees hea meelega. Kindlasti ei ole minu motivaatoriks ainult sihid, mulle meeldib see töö: protsess ja müügitegevus. Lisaks mul on väga toredad kliendid. Ei ole sellist päeva, et hommikul vean jalgu järel, lähen tööle hea meelega – motivatsioonipuudust mul ei ole. Mul ei ole isegi aega mõelda selle peale. Tegutsen, toimetan. Kui sul on üheksakuune päkapikk kodus, siis oledki kogu aeg tegevuses.

FOTO: ERLEND ŠTAUB / VPK | ÕHTULEHT / VPK

Mis on selle töö juures kõige raskem ja kõige meeldivam?

Parimad hetked on need, kui müüd keerulise objekti maha. Oled üllatanud nii iseennast kui ka müüjat. Algusaastatel olid ebameeldivad külmad kõned – see ei ole kuigi mõnus tegevus. Ka praegu teen vahel neid kõnesid, et tulla mugavustsoonist välja ja hoida ennast vormis. Mulle meeldib ennast proovile panna.

Suure tööpinge all veab tihti kas vaimne või füüsiline tervis alt…

See sõltub sellest, kui palju sa töömuresid hinge võtad. Kui probleemid tekivad, siis muidugi tegelen nendega, ent oskan ka distantseeruda. Iga muret ei tohi sügavale hinge võtta.

Kui sinu viimane laps, kes on nüüd üheksa-kuune, sündis, läksid kohe tööle?

Kuu aega olin kodus ja siis hakkasin vaikselt toimetama. Mind on õnnistatud väga heade lastega, kes öösiti magavad. Öiseid ülevalolemisi ja magamata öid mul pole. Ju lapsed tajuvad, et vanematel ei ole selleks võimalust ega aega. (Naerab.) Tuleb lihtsalt oma süsteem välja mõelda, kuidas ühendada pereelu ja töö. Eks ikka on hommikuid või õhtuid, kus üldse ei raatsi ära minna, ja igatsushetked tulevad ikka peale.

Kuidas teha karjääri ja kasvatada samal ajal nelja last?

Vastus on lihtne: õige majandamine. Omavahelised kokkulepped abikaasaga, mis peavad pidama. Lihtne see ei ole, kuid kindel plaan, päevakava ja abikaasaga ülesannete jagamine teevad selle võimalikuks.

Mida arvab Urmo sellest, et sa nii palju töötad?

Vahel ta ikka ütleb, et tõmba hoogu maha, aga see pole pahaga öeldud, pigem heas mõttes. On kaks võimalust – kas sa toimetad või ei toimeta. Kui praegu on see võimalik ja tööhoog on sees, tuleb tuld anda. Kui kunagi tekib tunne, et nüüd aitab, saabki tempot maha võtta. Tunnen, et praegu pole see aeg veel käes.

Kuidas sa üldse puhkad?

Puhkan ja laen ennast meie maakodus, kuhu me perega igal võimalusel peitu poeme. Soetasime endale nii-öelda suvekodu, aga oleme viimased viis kuud seal järjest elanud. Kui töö laseb, siis linna ei kipugi. Kuna nii minul kui Urmol on igapäevaselt hästi palju suhtlemist, siis see on koht, kus naabreid läheduses pole ja saab ennast maha laadida. Meil on ka Tallinna külje all kodu, kuid lastega maal olla! Maal ei ole kunagi tegevusest puudus. Ma ei mäleta, et oleks lihtsalt siin teleka ees istunud ja mõnda filmi algusest lõpuni vaadanud. Perega on siin pidevalt askeldamist, need on teistmoodi tegevused, mis lasevad ajul puhata ja kinnisvaramaailmast eemal olla.

Kas sõidad iga tööpäev linna?

Jah, Tallinnast on sõita 75 kilomeetrit, mis võtab aega umbes 50 minutit. Sõit on muutunud juba automaatseks ja sa ei pane tähele, kuidas aeg roolis lendab. Üldiselt teen ka töökõned sõidu ajal ära, samamoodi kasutan aega, sõites objektilt objektile. Neid minuteid ei saa raisku lasta.

Kuidas sinu päev korraldatud on? Millal sa lapsi näed?

Üritan igale lapsele oma aja leida ja veeta kõige pisemaga nädalavahetused. Kolmapäev on mul beebiga olemise päev ja Urmo saab enda toimetusi teha. Maakohas ärkan kuue-seitsme paiku hommikul. Kõik lapsed tuleb maast lahti saada ja õigel ajal autosse saada. Kes kooli, kes tööle.

Nii et sinu päev ei alga nagu paljudel edukatel inimestel kell viis hommikul jooga ja mediteerimisega?

Ärkan ja hakkan kohe toimetama. Hommikuti on ju alati kõige kiirem aeg, eriti kui sul on neli last. Kõik nad on vaja üles äratada ja joone peale saada. See on paras katsumus, mingist joogast ei saa juttugi olla! (Naerab.) Ma ei ole hommikuinimene, mulle meeldivad õhtud. Naudin õhtul pikemalt ülevalolemist: panen kõige väiksema magama, istun veel arvuti taha või ajan lihtsalt varbaid sirgu. Ma ei taha lapsega magama jääda, vaid nautida ka veidike oma aega.

Kas oled ka ise kinnisvarasse investeerinud?

Mingil määral ikka. Üks näide on kas või seesama maakodu Kadrina vallas. Sellega oli selline tore lugu, et hakkasin seda objekti tegelikult ise neli aastat tagasi müüma, ent kohe tekkis tunne, et see koht on kuidagi eriline. Võtsin Urmo auto peale ega öelnud talle, kuhu ma ta viin. Mainisin vaid, et näitan talle midagi. Kahenädalase mõtlemise peale otsustasime selle ära osta. Tema jah-sõna väga kergesti ei tulnud, aga oleme rahul selle otsusega. Minu arvates on see hea investeering oma peresse – soetada koht, kus saab puhata ja luua midagi jäädavat.

FOTO: JOOSEP NIIMEISTER | ERAKOGU

Miks Urmo ei öelnud kohe jah?

Meil oli käsil nii-öelda üks teine projekt, millesse olime juba panustanud, seega Urmo arvas, et uue koha soetamine on naise järjekordne hullus. (Naerab.) Plaanisime ehitada maja, kus olid naabrid lähedal, aga juhtus selline lugu: mul oli sünnipäev ja kolleegid tegid mulle ilusa kingituse, üllatuse ilustulestiku näol – rakette lasti kell pool kolm öösel… Kogu külas oli kaks kuud põnevat arutelu, mida meie pere keset ööd korraldas. Saime aru, et meil pole mõtet teist sellist maja ehitada, kus naabrid on nii lähedal. Kui ma Kadrina maakohta nägin, käis kohe klõps peast läbi, et see on selline koht, kus naabrid on kaugel ja saab täiesti omaette olla. Lähim naaber on umbes 500 meetri kaugusel, hoovis võib laulda kõvasti ja valesti, kedagi see ei sega ning peod võivad kesta hommikuni. (Naerab.)

Meil on seal sada aastat vana maja, mis jäi meie perele väikeseks, ning otsustasime ehitada endale ka uuema maja, mis valmis eelmisel sügisel.

Kuna kinnistu asub Pandivere kõrgustikul, ei ole reljeef ühetasapinnaline ning maja asub natukene kõrgemal, mis loob avara vaate. Mulle ei meeldi sellised kohad, kus maja ümbritseb paks mets. Justkui kirsiks tordil on krundil ka tiik.

Mida soovitad algajale maaklerile, et selles karmis äris läbi lüüa?

Ärge hoolige, mida teised teist arvavad, töötage süsteemselt. Olge sihikindlad ja ärge andke alla!

Kuidas teha karjääri beebi kõrvalt?

· Pane plaan paika veel enne lapse sündi

· Jaota elukaaslase või lähedastega ülesanded ära

· Planeeri päev alati ette

· Leia igas kiires tööpäevas veidi aega endale

· Jäta nädalavahetus pere, laste ja enda jaoks

Heneli nipid alustavale maaklerile

· Haara telefon ja helista

· Astu mugavustsoonist välja, see toob tulemusi

· Ole järjepidev ja süsteemne

· Pane kõik kohtumised ja ülesanded kirja

· Ära lase end heidutada negatiivsetest kommentaaridest

· Jää alati iseendaks ja naudi oma tööd

· Püüa nädalavahetusel puhata

· Ära anna alla

Allikas: Kroonika

Rubriigid

Arhiiv

Teie kiri on saadetud

×
×