SÕNA EKSPERDIL: Kuhu kasvavad linnad? Vaata, kuhu tänased koduotsijad kibelevad!

Allikas: Postimees

Valglinnastumine ei näita raugemise märke: kaasaegne taristu laieneb ümber linnade ja nõudlus eeslinnakodude järele kasvab. Aga kumb on etem, kas kaasaegne uusasum või ajalooga alev? Oma mõtteid jagab LVM kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing.

Eesti kinnisvaraturu lähiajaloos on aegu, kui trumpkaartideks oli soodsaim ruutmeetrihind või asukoht Viimsi vallas. Täna on ostjate soovid õnneks mitmekülgsemad ja rafineeritumad. Tallinna ja Tartu külje alla otsivad üha sagedamini kodusid ka jõukama keskklassi nõudlikud pered.

Asukoht jääb oluliseks

Võimalus iga päev mugavalt linnas tööl käia on oluline, aga mitte enam ainumõeldav. Esiteks seepärast, et vähemalt üleautostunud Tallinna ümbruses ei saa mugavat liiklemist enam pea üheski suunas enesestmõistetavaks pidada. Teiseks näitas juba pandeemia esimene laine väga paljudele tööandjatele, et nad saavad töö tehtud ka ilma, et peaks kõiki töötajaid 40 tunniks nädalas samasse kohta kokku ajama. Võimalus kasvõi kahel päeval nädalas eemalt töötada säästab keskmisele pendelrändajale umbes tööpäeva jagu aega kuus. Ent vähesem pendelrändamine lubab tööinimesel ka kaaluda kodusid pisut kaugemal. Paindlike tööviiside omaksvõtt laiendab tööinimeste jaoks huvipakkuvat piirkonda umbes paarikümne kilomeetri võrra.

Transpordi puhul loevad eeskätt minutid, mitte kilomeetrid. Neljarealist kiirteed pidi jõuab ka 30 kilomeetri kauguselt linnapiirini paarikümne minutiga. Selle võrra ulatub Tartu ja Narva suunas Tallinna hinnamõju kaugemale. Pandeemia õppetunnina selgus, et väga palju töid saab tehtud ka igapäevaselt kontoris viibimata. Seetõttu tuleks asukoha «kaugust» hinnata isegi mitte päevase sõiduaja, vaid pigem nädalasega. Kui saad kolmel päeval nädalas kodus töötada, kannatad ka elada pisut kaugemal kui igapäevaselt pendelrändav töötaja.

Mitmekülgsed liikumisviisid

Transpordivõimalused on ostjate jaoks tõesti olulisemate näitajate seas. Ajast, kui meie rongiühendus läks heaks, on näiteks Tallinna mõjuala mööda raudteeääri veninud ca 60 kilomeetrini.

Täna kuulub juba Raplagi nende asukohtade hulka, kuhu Tallinnas töötavad inimesed elukohta kaaluvad. Isegi nõuka-aegsed ja tänini trööstitud suvilarajoonid Tallinna läheduses on raudtee lähedusest mõjutatud, korralikumad ja suuremad krundid kallinevad seal kiiresti, aga enamgi torkab silma pakkumise puudus: inimesed hoiavad sealset kinnisvara ning isegi kehva krunti on rongipeatuste ligiduses üsna raske leida.

Magalarajoon või kodukant?

Transpordiühenduse kõrval teine kasvava tähtsusega tegur on elukeskkond. Ostja ei vaata uusasumis enam ainult ruutmeetri hinda, ta vaatab kas maksab kogu elukvaliteedi eest õiglast hinda. See tähendab kättesaadavaid teenuseid, aga ka meeldivat avalikku ruumi, ohutut liikumist nii täiskasvanutele kui lastele, vaba aja võimalusi, ning isegi koha identiteeti. Kui eelmise buumi aegu osteti nii eramuid kui kortereid suuresti ruutmeetrite järgi, siis nüüd pole suurus nii primaarne. Loeb funktsionaalsus ning ümbritsev elukeskkond.

Argumendid on ka jõe või mere lähedus, kõrghaljastus või ilus mets. Kuid järjest rohkem loeb ka koha identiteet. Väljakujunenud, tugeva identiteediga koht on palju hinnalisem, kui põllule kerkinud järjekordne Pääsukodukese või Kuldaiakese arendus. Vanas, ajalooga rannakülas elamine, näiteks Neemel või Kaberneemel, on hoopis mainekam kui Maxima logistikakeskuse taga endisel põllumaal, seal on tugevam kogukond ja koha identiteet. Piltlikult öeldes, kui kaks küla asuvad kõrvuti, siis kirikuga külas on krunt kallim.

Allikas: Postimees


Rubriigid

Arhiiv

Teie kiri on saadetud

×
×