LVM Kinnisvara: 6 põhjust, miks detailplaneering toppama jääb

LVM Kinnisvara 20. aug. 2014

Töökorraldus ja informeerimine nõuab oma. Objektiivsed ehk seadustest tulenevad on seotud tähtaegadega – linnavalitsuse istungid (kord nädalas), volikogu istungid (kord kuus). Kui detailplaneering on üldplaneeringut muutev, siis kehtestab selle volikogu, kuhu materjalid peava jõudma kolm nädalat enne volikogu toimumist. Tegemist on küll viimase etapiga detailplaneeringu menetlemisel, kuid seegi etapp võib halvemal juhul võtta pea kaks kuud aega. Avalikustamised võtavad samuti aega. Ühe planeeringu juures on kaks avalikustamise etappi, mõlemale kulub koos avalikkuse informeerimisega vähemalt kuu-poolteist, kokku siis kuni 3 kuud. Periood sõltub, kui ruttu avalikustamine korraldatakse ja arendaja saab siin kontakti hoides jälgida, et protsess ei pidurduks asjatult. Ei jõuta, aga ka unustatakse. Venimise peamised põhjused on siiski detailplaneeringu kooskõlastamistes ja lisakooskõlastuste määramises. Kuna detailplaneering läbib kooskõlastusringi nii KOV siseselt kui ametkondades, siis siin juhtub tihti, et jääb lihtsalt kuskil seisma. Ja neid seisma jäämise subjektiivseid põhjuseid võib olla väga palju: on nii unustamist, puhkuseid, ametnike vahetusest tingitud segadusi, kooskõlastavate ametnike ülekoormust jne. Ainus võimalus arendajal on hoida protsessil aktiivselt pilk peal, nii saab mõningaid eelpooltoodud põhjuseid leevendada – näiteks unustamist, ülekoormusest tingitud venimist. Keskkonnamõjude hindamine paneb tammuma. Lisaks tavapärastele kooskõlastustele lisandub tihti muinsuskaitse, keskkonnateenistuse kooskõlastused. Igal ametil on vastamiseks aega 30 päeva. Ka siin võivad avalduda punktis 3 nimetatud subjektiivsed tegurid. Keskkonnamõjude hindamise (või mittehindamise) teema on üks koht, kus planeeringud pikalt tammuvad. Mõnikord muutuvad protsessi jooksul normatiivid – uued normid tuleohutusele jne. Sellega seoses kaasnevad märkused,  neid võib tulla ka KOVist), mis tuleb planeeringu koostajal arvestada, parandused teha. Ja järgneb uus ring kooskõlastamisi koos punktis 3 nimetatud subjektiivsete venimise põhjustega. Head soovitust siin pole, palju sõltub planeeringu koostaja kogemusest, aga paha ei tee võimalusel kooskõlastava ametnikuga planeering enne kooskõlastamist üle vaadata ja vajalikud parandused enne teha. See pole siiski alati võimalik. Kas ekspert peab üle vaatama? Ekspertiiside, uuringute vajaduse selgitamine, nende määramisel aga nende tellimine ja valmimise ootamine ning seejärel nende tulemuste lisamine planeeringusse. Seejärel tagasi punkti 3 subjektiivsete tegurite juurde. Kompromissitud nõudmised. Tihti on vastuväited küllaltki kategoorilised (teiste sõnadega planeeringu mõtet tühistavad või niipalju piiravad, et planeeringust huvitatud pool ei saa neid üksühele arvestada). Huvitatud isikule tehakse ülesandeks kompromissi leidmine, mis võtab jällegi aega ja tihti see ei õnnestu. Sellistel puhkudel läheb planeering maavalitsusse, mis lisab protsessile mõne kuu. Arendaja saab planeeringuala naabritega suhelda, aga see ei garanteeri kokkuleppelet ega mõne aktiivse kodaniku soovi kaasa rääkida. Allikas: Äripäev, Kinnisvara august 2014

Anomaalne Pärnu. Ettevõtja suvine võimalus.

Ingmar Saksing 24. apr. 2013
Anomaalne Pärnu. Ettevõtja suvine võimalus.

Eesti kinnisvaraturgu analüüsides jäetakse sageli võrdlusest välja Pärnu, sest sealne turg erineb loogikalt ülejäänud suuremate linnade omast. Kui mujal on suviti kinnisvaraturg enamasti üsna rahulik, siis Pärnus aktiveerub see just suveperioodiks. Samuti teevad sealsed üürihinnad aasta jooksul sõltuvalt aastaajast läbi mitmekordse kasvu või kahanemise. Sellest hoolimata on Pärnu kinnisvaraturg aastate jooksul kasvanud ning jätkab seda trendi. LVM Kinnisvara juhatuse liige Andres Sutt märkis, et ettevõtjate jaoks on suvine Pärnu endiselt atraktiivne, kuid seda, et mõni firma rendiks omale pinna vaid suveks, sageli ei kohta. “Paljud tahaksid Pärnus tegutseda ainult suviti, aga üürileandjad ei ole sellest huvitatud, nende soov on saada aastas iga kuu mingi keskmine tulu,” ütles Sutt. Võimalus tuleb ise luua. Kuigi suvel teenitakse maksimaalselt tulu, ei ole üürileandjatele meelepärane korraldus, kus pind antakse suveks välja ja siis sügisel üürnik vaatab, mis saab, rääkis Sutt. Tema sõnul ei tule sellistel tingimustel kaupa. Seda, et pinda saaks üürida pikemaks ajaks, kuid eri perioodil eri üürihinnaga, Sutt ei välistanud, kuigi temal sellise tehingu vahendamise kogemus puudub. “Tõenäoliselt on pindu, mille puhul tuleksid kõne alla ka sellised tingimused. Suveks leiavad paljud rendileandjad ajutised üürnikud, seega pole vaja häbeneda või karta, vaid tullagi oma pakkumistega välja,” soovitas Sutt igal juhul küsida, mitte eeldada, et sellist võimalust ei ole. “Sõltub tingimustest. Oleme näinud kõike, seda, kus inimene häbelikult küsib midagi, millest pärast sünnib ilus tehing, mida keegi ei osanud ettegi näha. Kuskilt tuleb peale hakata, kas või natuke absurdse ideega. Tihti jõuab see lõpuks mingisse vormi,” rääkis Sutt. Ööklubi suvekogemus. Headel tingimustel sai Pärnus tegutseda Tartu ööklubi Club Tallinn, mis kümme aastat tagasi proovis esimest korda viia tegevuse suveks teise linna. Tollane tegevjuht Karl Kermes rääkis, et aeg oli õige, sest klubil oli suur klientuur ning Pärnus ei olnud nii palju ööklubisid kui praegu. “Läksime esimest korda aastal 2003 ja sel ajal Tartus suvel väga palju ei toimunud ning inimesed liikusid massidena Pärnusse, kus oli jõuline siseturism,” meenutas Kermes. Asukoha leidmisega neil probleeme ei tekkinud - Tartu mehel Rein Kilgil oli Pärnus Kuursaali kõrval kunagise rannakino ruumides rendile anda vaba pind. Hakkajad Tartu noormehed said rendilepingu kolmeks aastaks, kusjuures nii-öelda täishinda maksid ainult suvel, ülejäänud osa aastast oli rendisumma väga väike, tagamaks seda, et ruume nende jaoks hoitakse. Suvine rendihind oli Tartu omaga võrreldes enam-vähem sama, suvekuude käive aga mõnevõrra suurem, seega lõpuks jäädi Pärnus käikudega kasumisse. Soojade maade mudel. Club Tallinn tegutses Pärnus neli suve, 2006. aastani, mil klubil tekkis kahjum ja otsustati suvepealinna rohkem mitte minna. Kermes leidis, et praegu oleks see ka märksa raskem kui toona. “Tookord olime meie, oli Mirage ja Sunset, nüüd on lisaks Bravo, Sugar ja Strand. Kui ühel klubil on väga hea klientuur, nagu meil tol ajal, on see väga hea mõte. Küsimus on selles, et tuleb olla leidlik ja vähe investeerida ning kasutada soojade maade mudelit,” sõnas Kermes. Tema hinnangul töötaks kõige kindlamalt teenus, mida muust kohast ja muul aastaajal ei saa. Suti sõnul on investoritele Pärnus turgu küll ning selle vastu tuntakse aktiivselt huvi. “Kui tahetakse suuremat raha teenivaid kinnisvaraprojekte, siis on investoreid päris palju, kes pidevalt linna monitoorivad,” märkis Sutt. “Ripakile siin küll midagi ei jää, kui tootlus on hea,” lisas ta. Investeering tootvasse kinnisvarasse. Suti hinnangul on Eestis palju investoreid, kes soovivad investeerida tootvasse kinnisvarasse. Küll aga märkis ta, et Pärnus peaks tootlus võrreldes näiteks Tallinnaga natuke suurem olema, sest tegu on ikkagi väikelinnaga. “Kui sul on tehasehoone, mille rentnik on näiteks suur rahvusvaheline ettevõte, kellega sul on kümneaastane leping, siis ei ole asukoht tähtis, olulised on lepingu tingimused, tootlus ja nii edasi,” rääkis Sutt. Samas, kui objektil rentnikud vahetuvad, on asukoht äärmiselt oluline. “Et oleks võimalik kiiresti uus leida,” selgitas ta. Pärnusse investeerides peaks Suti sõnul arvestama enam-vähem samade kriteeriumidega, millega mujalgi Eestis: milline on tootlus, millised on üürilepingu tingimused ja kes on üürnikud ning asukoht ja piirkonna perspektiiv lähima viie aasta jooksul.   Allikas: Äripäev Autor: Kadri Põlendik

Rubriigid

Arhiiv

Teie kiri on saadetud

×
×